SOOME-UGRI RAHVAD EESTIS
Praegusel Eesti Vabariigi territooriumil on eelmistel sajanditel eestlaste kôrval asunud ka teisi soome-ugri rahvaid, kellest vadjalasi vôiks nimetada pôlisrahvaks. Osa soomeugrilasi aga on sattunud siia seoses Venemaa püüdlustega allutada Liivimaa oma vôimu alla. Nii näiteks osalesid marid Ivan Julma vägede koosseisus Liivi sôjas (1558 -1583). Samuti oli soomeugrilasi ka XIX sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus teeninud nekrutite seas, kellest môningaid kasutas F. J. Wiedemann keelejuhtidena.
Esimesed täpsed andmed Eestis elavate teiste soomeugrilaste kohta pärinevad aga 1934. aastast, mil toimunud rahvaloenduse kohaselt elas siin 841 ingerlast/isurit, 28 ungarlast, 13 liivlast, 7 karjalast, 3 mordvalast, 3 vadjalast ja 1 komi. Soomeugrilasi asus Eestis aga kindlasti rohkemgi, näiteks on P. Ariste meenutanud kahte marilast, ka ise olen kirju saanud Austraalis elavalt marilaselt, kes 1920 - 1943 Eestis elas.
Eesti Vabariigi okupeerimine 1940.a tôi endaga kaasa ümberrahvastuspoliitika, mille tulemusena arendati rohket lisatööjôudu nôudvat suurtööstust, küüditati kümned tuhanded eestlased Siberisse, ei lastud eestlastel asuda Ida-Virumaale jne.
Esimene sôjajärgne rahvaloendus toimus 1959.a, Eestimaa rahvastiku pilt oli muutunud kardinaalselt. Muu rahvastiku osa oli tôusnud 25,4% - ni . Migrantideks olid valdavalt venelased ja teised slaavlased. Soomeugrilasi oli tulijate seas vähe, v a soomlasi ja isureid, kellel ei lubatud elada oma pôlisel kodumaal. Selle tulemusena elas 1959.a Eestis 18% kogu NSVLiidu ingerisoomlastest ja 34, 5% isuritest. Vôrreldes teiste soome-ugri rahvastega on Eestisse tulnud suhteliselt palju ka karjalasi (0, 17%) ja vepslasi (0, 12 %). Ülejäänud hôimurahvaste puhul vastab see protsent enam-vähem nende arvule ja laialipillatusele endise NSVLiidu territooriumil. Silma torkab vaid maride suhteline vähesus. Migratsioon suundus algselt Kirde -Eesti linnadesse, alates 1970-ndatest aastatest Tallinna. Linnades elas tollal 85% Eestisse tulnud soomeugrilastest. Madalaim oli see protsent soomlastel (51,3 %) ja isuritel (61,3%), kôrgeim vepslastel (100%). Soome-ugri rahvad, kelle keel kodumaalgi oli alla surutud, püüdsid oma emakeelt kiiresti unustada ja uude keskkonda sulanduda. Et rajatavate (taastatavate) linnade ja suurtööstuse keskkond oli valdavalt venekeelne, mindi üle vene keelele. Algselt oli nende protsent, kes pidasid oma rahvuskeelt emakeeleks, kôrge, kuid hiljem muutus kiiresti madalamaks. Siiski olid 1959.a môningad Eestis elavad soome-ugri rahvusrühmad säilitanud emakeelt paremini kui kodumaal, näiteks ingerisoomlased ja vepslased, kellest vastavalt 59,8 % ja 65 % pidasid rahvuskeelt emakeeleks. Maale asunud soomeugrilastel säilis rahvuskeel paremini, eriti tuntav oli see maride ja ungarlaste puhul. Eesti ja vene keele môju vôrreldes näeme, et eesti keelele on kôige rohkem üle läinud soomlased (24 %) ja isurid (22,4%). Ülejäänute seas on see protsent 0 ja 7 vahel, seega mingit erilist lugupidamist hôimurahvastest migrandid kuni viimase rahvaloenduseni eesti keele vastu ei tundnud.
1970.a rahvaloenduse pôhjal on Eesti suurimad soome-ugri rahvusrühmad soomlased, karjalased ja mordvalased. Vôrreldes 1959. aastaga on kiiresti kasvanud maride (214,2 %), karjalaste (227,4 %) ja ungarlaste( 370%) arv. Ungarlaste arvukuse suurenemise peapôhjuseks on nende ôppimatulek Eesti ülikoolidesse, sest enamik NSVLiidu ülikoole oli nende jaoks suletud. Migratsioon suundus endiselt linnadesse ja urbaniseerumise aste kasvas vôrreldes 1959. aastaga veelgi. Kôrgeim oli see isuritel (94,4%), ungarlastel (92,8%) ja udmurtidel (90,7%), madalaim endiselt soomlastel (59,8%). Tulijateks olid valdavalt noored, mis järeldub soomeugrilaste kôrgest keskmisest tööhôive protsendist (üle 75 %). Kôrgeim oli see komidel (86,1% ). Keelesituatsiooni kommenteerides vôib väita, et vôrreldes 1959. aastaga toimus meie hôimurahvaste üleminek rahvuskeelelt vene keelele. Soomlastel näiteks vähenes emakeele kasutajate protsent 59,8-lt 51,5 %-le, vepslastel 65-lt 25,8-le. Mônevôrra suurenes emakeele kasutajate protsent karjalastel, maridel ja ungarlastel, kuid see oli tingitud eelkôige nende migratsiooni intensiivsusest. Seepärast Eestis elavatel maridel ei saagi täheldada edasist venestumist: 1959.a pidas mari keelt emakeeleks 50% , 1989.a 50,7% maridest. Eesti keelt emakeeleks pidajate arv on 1970.a. andmeil suurenenud soomlastel, ungarlastel ja karjalastel, kuid tervikuna 1959. aastaga vôrreldes olulisi muudatusi ei ole. Siiski vôib märgata, et rohkem eestistusid maal elavad soomeugrilased.
1979.a rahvaloendusandmete järgi oli meie hôimurahvastest Eestis kôige rohkem soomlasi, karjalasi ja mordvalasi. Vôrreldes 1970. aastaga oli kôige rohkem juurde tulnud ungarlasi (176 %), marisid (159,1%) ja udmurte (131 %), langenud oli soomlaste ja vepslaste arv. Migratsiooni tempo pidurdus. Soomeugrialste arv Eestis vähenes, samuti nende urbaniseerumise ja tööhôive protsent, mis oli madalaim isuritel (53,6 %) ja kôrgeim permikomidel (89,6 %). See näitab, et meie hôimurahvad olid hakanud siin kohanema, peresid looma jne. Keelesituatsioonis olid toimunud järsud muudatused, rahvuskeelt emakeeleks pidajate arv oli tunduvalt vähenenud. Näiteks soomlastel 1970. aastal 51, 5 % - lt 37,1 -le 1979.a, karjalastel 40,6 -lt 31,3 -le, komidel 51,5 lt 41,7 le. Ka sel ajavahemikul tugevnes kiiresti vene keele môju, kuid erinevalt teistest läksid näiteks paljud soomlased üle eesti keelele. 1970.a pidas neist eesti keelt emakeeleks 27,8 %, 1979.a 36,1 %.
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli enam soomlasi, mordvalasi ja karjalasi, kuid ingerisoomlaste arv oli vähenenud juba teist rahvaloendust järjest, samal ajal kui teiste rahvaste arv oli suurenenud. Migratsioonitempo oli vôrreldav 1959. - 1970.a omaga. Vôrreldes 1979. aastaga on kôige rohkem lisandunud marisid (188%), vepslasi (160,9 %) ja komisid (141 %). Vôrreldes aga 1959. aastaga on kôige rohkem suurenenud ungarlaste (803 %), maride (641 %) ja karjalaste (298 %) arv. Ka suurenes Eesti osatähtsus soomeugrilaste juurdekasvus. Kui kôigist NSVliidu territooriumil elavatest isuritest oli 1959. aastal siin 34,4 %, siis 1989 aastal 37,3%, ingerisoomlasi vastavalt 18 % ja 24,6 %, karjalasi 0,17 % ja 0,67 %, volga ja permi rahvaid 0,02 ning 0,05 % (sh. mordvalasi koguni 0,08 %). Samas aga soomeugrilaste osatähtsus Eesti rahvastikus vähenes: 1959.a oli see 1,5 %, 1989. aastal 1,2 %.
Linnastumine oli endiselt kôrge: udmurtidel 90,3 %, vepslastel 91,9%. Madalaim oli see soomlastel (67%) ja ungarlastel (75,1 %).
Venestumine jôudis Eestis 1989. aastal tippu, seda ka oma kodumaal elavate soomeugrilaste puhul. Neid, kes pidasid oma rahvuskeelt emakeeleks, oli 1989. aasta andmeil Eestis elavate teiste soomeugrilaste seas keskmiselt 30% vähem kui oma kodumaal elavate soomeugrilaste puhul. See on ilmekaks näiteks selle kohta, mis juhtub migrantidega, kes on kaotanud sidemed oma keele - ja kultuurikeskkonnaga. Siiski on olnud nende venestumine Eestis môneti aeglasem kui kodumaal, mis näitab veel kord tollaste (ka praeguste) autonoomsete vabariikide fiktiivsust: pôlisrahvusi ei suutnud nad ümberrahvustumise eest paremini kaitsta kui Eesti NSV.
Eesti keelt emakeeleks pidajate arv suurenes 1989. aastaks tunduvalt. Eriti paistab see silma soomlaste (40,8 %), isurite (21,2 %) ja vepslaste (10,8%) juures. Samas on venestumine olnud veelgi kiirem , seda isegi soomlaste puhul (1979.a 26,8 % ja 1989.a 34,6%).
Kokkuvôttes vôib öelda, et valdavalt on soome-ugri rahvad siia tulnud pärast Eesti Vabariigi okupeerimist, pôhiliselt aastatel 1959 - 1970, migratsioon on suundunud linnadesse, tulijad on olnud noored. Kuigi eesti keel on soome-ugri keelena nende sugulaskeel, oli nende venestumine kiire. Tulijate lapsed enam oma rahvuskeelt ei oska. Teatavat suunda eestistumisele on olnud läänemeresoomlaste seas ja neil, kes elavad maal. Siiski säilis meie hôimurahvaste rahvustunne aastail 1959 - 1989 Eestis paremini kui nende oma kodumaal. Seda aga eelkôige kiire migratsioonitempo tôttu.
Muret tekitab asjaolu, et viimasel kolmekümnel aastal on tugevasti suurenenud soome-ugri rahvaste väljarändamine, mis on pôhjustanud nende juurdekasvu pidurdumise vôi koguni langemise nende oma koduvabariikides. Näiteks suurenes maride arv 1959. - 1989.a. oma vabariigis 16 %, väljaspool 29,2%, udmurtidel vastavalt 5% ja 19,5%, aga permikomidel vähenes see kodumaal 22,5%, mujal suurenes 3 %. Väljaspool kodumaad elavate hôimurahvaste protsent on kogu aeg suurenenud : maridest elas mujal 1959.a. 44,6 % ja 1989.a. 51,7 %, udmurtidest 23,7 % ja
30,5 %.
Sellised protsessid toovad paratamatult kaasa meie hôimurahvaste venestumise. Ka Eestil on selles oma väike osa.
http://www.nationalities.ee/EST/Artiklid/soomeugri_rahvad_eestis.html
Praegusel Eesti Vabariigi territooriumil on eelmistel sajanditel eestlaste kôrval asunud ka teisi soome-ugri rahvaid, kellest vadjalasi vôiks nimetada pôlisrahvaks. Osa soomeugrilasi aga on sattunud siia seoses Venemaa püüdlustega allutada Liivimaa oma vôimu alla. Nii näiteks osalesid marid Ivan Julma vägede koosseisus Liivi sôjas (1558 -1583). Samuti oli soomeugrilasi ka XIX sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus teeninud nekrutite seas, kellest môningaid kasutas F. J. Wiedemann keelejuhtidena.
Esimesed täpsed andmed Eestis elavate teiste soomeugrilaste kohta pärinevad aga 1934. aastast, mil toimunud rahvaloenduse kohaselt elas siin 841 ingerlast/isurit, 28 ungarlast, 13 liivlast, 7 karjalast, 3 mordvalast, 3 vadjalast ja 1 komi. Soomeugrilasi asus Eestis aga kindlasti rohkemgi, näiteks on P. Ariste meenutanud kahte marilast, ka ise olen kirju saanud Austraalis elavalt marilaselt, kes 1920 - 1943 Eestis elas.
Eesti Vabariigi okupeerimine 1940.a tôi endaga kaasa ümberrahvastuspoliitika, mille tulemusena arendati rohket lisatööjôudu nôudvat suurtööstust, küüditati kümned tuhanded eestlased Siberisse, ei lastud eestlastel asuda Ida-Virumaale jne.
Esimene sôjajärgne rahvaloendus toimus 1959.a, Eestimaa rahvastiku pilt oli muutunud kardinaalselt. Muu rahvastiku osa oli tôusnud 25,4% - ni . Migrantideks olid valdavalt venelased ja teised slaavlased. Soomeugrilasi oli tulijate seas vähe, v a soomlasi ja isureid, kellel ei lubatud elada oma pôlisel kodumaal. Selle tulemusena elas 1959.a Eestis 18% kogu NSVLiidu ingerisoomlastest ja 34, 5% isuritest. Vôrreldes teiste soome-ugri rahvastega on Eestisse tulnud suhteliselt palju ka karjalasi (0, 17%) ja vepslasi (0, 12 %). Ülejäänud hôimurahvaste puhul vastab see protsent enam-vähem nende arvule ja laialipillatusele endise NSVLiidu territooriumil. Silma torkab vaid maride suhteline vähesus. Migratsioon suundus algselt Kirde -Eesti linnadesse, alates 1970-ndatest aastatest Tallinna. Linnades elas tollal 85% Eestisse tulnud soomeugrilastest. Madalaim oli see protsent soomlastel (51,3 %) ja isuritel (61,3%), kôrgeim vepslastel (100%). Soome-ugri rahvad, kelle keel kodumaalgi oli alla surutud, püüdsid oma emakeelt kiiresti unustada ja uude keskkonda sulanduda. Et rajatavate (taastatavate) linnade ja suurtööstuse keskkond oli valdavalt venekeelne, mindi üle vene keelele. Algselt oli nende protsent, kes pidasid oma rahvuskeelt emakeeleks, kôrge, kuid hiljem muutus kiiresti madalamaks. Siiski olid 1959.a môningad Eestis elavad soome-ugri rahvusrühmad säilitanud emakeelt paremini kui kodumaal, näiteks ingerisoomlased ja vepslased, kellest vastavalt 59,8 % ja 65 % pidasid rahvuskeelt emakeeleks. Maale asunud soomeugrilastel säilis rahvuskeel paremini, eriti tuntav oli see maride ja ungarlaste puhul. Eesti ja vene keele môju vôrreldes näeme, et eesti keelele on kôige rohkem üle läinud soomlased (24 %) ja isurid (22,4%). Ülejäänute seas on see protsent 0 ja 7 vahel, seega mingit erilist lugupidamist hôimurahvastest migrandid kuni viimase rahvaloenduseni eesti keele vastu ei tundnud.
1970.a rahvaloenduse pôhjal on Eesti suurimad soome-ugri rahvusrühmad soomlased, karjalased ja mordvalased. Vôrreldes 1959. aastaga on kiiresti kasvanud maride (214,2 %), karjalaste (227,4 %) ja ungarlaste( 370%) arv. Ungarlaste arvukuse suurenemise peapôhjuseks on nende ôppimatulek Eesti ülikoolidesse, sest enamik NSVLiidu ülikoole oli nende jaoks suletud. Migratsioon suundus endiselt linnadesse ja urbaniseerumise aste kasvas vôrreldes 1959. aastaga veelgi. Kôrgeim oli see isuritel (94,4%), ungarlastel (92,8%) ja udmurtidel (90,7%), madalaim endiselt soomlastel (59,8%). Tulijateks olid valdavalt noored, mis järeldub soomeugrilaste kôrgest keskmisest tööhôive protsendist (üle 75 %). Kôrgeim oli see komidel (86,1% ). Keelesituatsiooni kommenteerides vôib väita, et vôrreldes 1959. aastaga toimus meie hôimurahvaste üleminek rahvuskeelelt vene keelele. Soomlastel näiteks vähenes emakeele kasutajate protsent 59,8-lt 51,5 %-le, vepslastel 65-lt 25,8-le. Mônevôrra suurenes emakeele kasutajate protsent karjalastel, maridel ja ungarlastel, kuid see oli tingitud eelkôige nende migratsiooni intensiivsusest. Seepärast Eestis elavatel maridel ei saagi täheldada edasist venestumist: 1959.a pidas mari keelt emakeeleks 50% , 1989.a 50,7% maridest. Eesti keelt emakeeleks pidajate arv on 1970.a. andmeil suurenenud soomlastel, ungarlastel ja karjalastel, kuid tervikuna 1959. aastaga vôrreldes olulisi muudatusi ei ole. Siiski vôib märgata, et rohkem eestistusid maal elavad soomeugrilased.
1979.a rahvaloendusandmete järgi oli meie hôimurahvastest Eestis kôige rohkem soomlasi, karjalasi ja mordvalasi. Vôrreldes 1970. aastaga oli kôige rohkem juurde tulnud ungarlasi (176 %), marisid (159,1%) ja udmurte (131 %), langenud oli soomlaste ja vepslaste arv. Migratsiooni tempo pidurdus. Soomeugrialste arv Eestis vähenes, samuti nende urbaniseerumise ja tööhôive protsent, mis oli madalaim isuritel (53,6 %) ja kôrgeim permikomidel (89,6 %). See näitab, et meie hôimurahvad olid hakanud siin kohanema, peresid looma jne. Keelesituatsioonis olid toimunud järsud muudatused, rahvuskeelt emakeeleks pidajate arv oli tunduvalt vähenenud. Näiteks soomlastel 1970. aastal 51, 5 % - lt 37,1 -le 1979.a, karjalastel 40,6 -lt 31,3 -le, komidel 51,5 lt 41,7 le. Ka sel ajavahemikul tugevnes kiiresti vene keele môju, kuid erinevalt teistest läksid näiteks paljud soomlased üle eesti keelele. 1970.a pidas neist eesti keelt emakeeleks 27,8 %, 1979.a 36,1 %.
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli enam soomlasi, mordvalasi ja karjalasi, kuid ingerisoomlaste arv oli vähenenud juba teist rahvaloendust järjest, samal ajal kui teiste rahvaste arv oli suurenenud. Migratsioonitempo oli vôrreldav 1959. - 1970.a omaga. Vôrreldes 1979. aastaga on kôige rohkem lisandunud marisid (188%), vepslasi (160,9 %) ja komisid (141 %). Vôrreldes aga 1959. aastaga on kôige rohkem suurenenud ungarlaste (803 %), maride (641 %) ja karjalaste (298 %) arv. Ka suurenes Eesti osatähtsus soomeugrilaste juurdekasvus. Kui kôigist NSVliidu territooriumil elavatest isuritest oli 1959. aastal siin 34,4 %, siis 1989 aastal 37,3%, ingerisoomlasi vastavalt 18 % ja 24,6 %, karjalasi 0,17 % ja 0,67 %, volga ja permi rahvaid 0,02 ning 0,05 % (sh. mordvalasi koguni 0,08 %). Samas aga soomeugrilaste osatähtsus Eesti rahvastikus vähenes: 1959.a oli see 1,5 %, 1989. aastal 1,2 %.
Linnastumine oli endiselt kôrge: udmurtidel 90,3 %, vepslastel 91,9%. Madalaim oli see soomlastel (67%) ja ungarlastel (75,1 %).
Venestumine jôudis Eestis 1989. aastal tippu, seda ka oma kodumaal elavate soomeugrilaste puhul. Neid, kes pidasid oma rahvuskeelt emakeeleks, oli 1989. aasta andmeil Eestis elavate teiste soomeugrilaste seas keskmiselt 30% vähem kui oma kodumaal elavate soomeugrilaste puhul. See on ilmekaks näiteks selle kohta, mis juhtub migrantidega, kes on kaotanud sidemed oma keele - ja kultuurikeskkonnaga. Siiski on olnud nende venestumine Eestis môneti aeglasem kui kodumaal, mis näitab veel kord tollaste (ka praeguste) autonoomsete vabariikide fiktiivsust: pôlisrahvusi ei suutnud nad ümberrahvustumise eest paremini kaitsta kui Eesti NSV.
Eesti keelt emakeeleks pidajate arv suurenes 1989. aastaks tunduvalt. Eriti paistab see silma soomlaste (40,8 %), isurite (21,2 %) ja vepslaste (10,8%) juures. Samas on venestumine olnud veelgi kiirem , seda isegi soomlaste puhul (1979.a 26,8 % ja 1989.a 34,6%).
Kokkuvôttes vôib öelda, et valdavalt on soome-ugri rahvad siia tulnud pärast Eesti Vabariigi okupeerimist, pôhiliselt aastatel 1959 - 1970, migratsioon on suundunud linnadesse, tulijad on olnud noored. Kuigi eesti keel on soome-ugri keelena nende sugulaskeel, oli nende venestumine kiire. Tulijate lapsed enam oma rahvuskeelt ei oska. Teatavat suunda eestistumisele on olnud läänemeresoomlaste seas ja neil, kes elavad maal. Siiski säilis meie hôimurahvaste rahvustunne aastail 1959 - 1989 Eestis paremini kui nende oma kodumaal. Seda aga eelkôige kiire migratsioonitempo tôttu.
Muret tekitab asjaolu, et viimasel kolmekümnel aastal on tugevasti suurenenud soome-ugri rahvaste väljarändamine, mis on pôhjustanud nende juurdekasvu pidurdumise vôi koguni langemise nende oma koduvabariikides. Näiteks suurenes maride arv 1959. - 1989.a. oma vabariigis 16 %, väljaspool 29,2%, udmurtidel vastavalt 5% ja 19,5%, aga permikomidel vähenes see kodumaal 22,5%, mujal suurenes 3 %. Väljaspool kodumaad elavate hôimurahvaste protsent on kogu aeg suurenenud : maridest elas mujal 1959.a. 44,6 % ja 1989.a. 51,7 %, udmurtidest 23,7 % ja
30,5 %.
Sellised protsessid toovad paratamatult kaasa meie hôimurahvaste venestumise. Ka Eestil on selles oma väike osa.
http://www.nationalities.ee/EST/Artiklid/soomeugri_rahvad_eestis.html